Pereema Piparmütsi saladus

Elas kord vahva pereema Piparmüts, kelle jõulupraad olla nõnda maitsev, et isegi lumememmed tahtsid sest suutäit ampsata. Põnevil külaelanikud ootasid aastast aastasse uue roa võluvaid maitseid ning nii levisid lood Piparmütsi jõulupraest seitsme maa ja mere taha.
Tervet küla hämmastas, kuidas suudab Piparmüts igal aastal niivõrd uhke jõuluroa oma kätega valmis küpsetada. Ent teadjamate seas levis ka kuulujutt, et pereema Piparmüts tellib oma maagilise roa hoopis Prismast.

Jõululaupäeval otsustasid küla uudishimulikud päkapikud, kelleni oli samuti jõudnud kuuldus imelisest praest, Piparmütsi jälitada, et teada saada, kust ta jõulupraeks vajaliku toidukraami soetab. Kui päkapikud silmasid pereema Piparmütsi Rocca al Mare Prismast väljumas, hõikasid nad: “Su jõulusaladus on paljastatud! Sinu imeline jõulupraad polegi su enda meisterdatud, vaid hoopis peremarketist ostetud!”

Pereema Piparmüts naeratas helgelt ja jagas lahkel häälel selgitusi: “Õige jõuluprae saladus peitub armastuses ja loomingulisuses! Prismas saan täiendada oma vürtside varusid ning lasta poeriiulitel asuvatel põnevatel komponentidel end inspireerida, kuid armastus ja headus lisavad roale maagia, millega teiegi jõuluõhtut täidan.” Päkapikud lagistasid naerda, kuid mõistsid, et just Piparmütsi öeldu vastab tõele: päris ehtne jõuluime peitub jagatud rõõmus, et jõululaual valmistatu kannaks edasi armastust ja headust.

Vanaema salenev jõulusaladus

Elas kord vahva vanaema Maiasmoor. Maiasmoori kätetööna valmisid eriti maitsvad ja ahvatlevad küpsetised ning pirukad – laste lemmikvanaema teadis, kuidas lastelastele rõõmu pakkuda. Ühel päeval märkasid lapsed, et küpsetisi jääb vanaema lauale üha vähemaks, kuid Maiasmoori aina kasvav särtsakus ja energia paistsid kaugele silma. 

Lapsed olid uudishimulikud ja küsisid: “Vanaema, vanaema! Räägi, mis on sinu saladus? Kas sa avastasid mõne maagilise retsepti, et nõnda vähe küpsetama oled hakanud?” Maiasmoor naeratas kavalalt ja rääkis: “Minu saladus peitub MyFitnessi võlumaailmas! Hakkasin küpsetamise asemel jõusaalis käima, et saaksin olla teile, mu kallid lapsed, veel rohkem rõõmuks ja toeks.”

Lapsed olid rabatud, kuid samal ajal ka veidike kurvad, sest igatsesid vanaema Maiasmoori kuulsaid pirukaid ja hõrke küpsetisi. Viimasel ajal olla vanaema juurest hamba alla saanud ainult kana, riisi ja köögivilju. “Mis jõulud need on ilma Maiasmoori kaneelisaiadeta!?” nurisesid lapsed.

Jõululaupäeval, kui kõik kogunesid taas vanaema Maiasmoori laua ümber, märkasid lapsed, et laual auras ahjusoe ja lõhnav banaanikeeks. Nii mõistsid lapsed, et vanaema Maiasmoori süda on täis armastust, mis väljendub mitte üksnes maitsvates küpsetistes, vaid tervislike valikute jagamises ja laste heaolu eest hoolitsemises. “Ma võin küll käia trennis ja süüa tervislikult,” selgitas vanaema, “aga ma ei unusta kunagi, kui tähtis on jagada jõulurõõmu ja maitseelamusi koos teiega, mu kullakesed!”

Lapsed naersid ja tõdesid, et kuigi banaanikeeks on hoopis midagi uut, on see täis vanaema armastust ja hoolitsust. Nii möödusid nende jõulud täis rõõmu ning nii elasid nad kaua õnnelikult, nautides nii vanaema armastust kui ka tema uusi tervislikke maitseelamus.

Vanaisa saladuslik jõulukuusk

Elas kord südamlik vanaisa Arnold, kes tõi igal aastal Harku järve metsast tuppa linna ilusaima jõulukuuse. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tundis väetimaks jäänud vanaisa, et puus vajab puhkust ja teekond ilusaima kuuseni kipub liiga koormavaks muutuma. Pärast pisikest mõttelendu seadis Arnold sammud Rocca al Mare keskusesse, et oma vaeva kergendada ja sel korral kuusk hoopis poest osta. “Parem tulgu jõulud kunstkuusega, kui üldse ilma kuuseta…” mõtiskles vanaisa Arnold. 

Poes seisis Arnold suurte kunstkuuskede keskel, mudides vuntsi ja mõeldes, millist küll valida. Valik oli suur ja värvikirev ning Arnoldi silmad särasid elevusest. Loomulikult võttis Arnold selga kõige kaunima kunstkuuse, millel olid säravad küünlad ja värvilised ehted. Jõuluõhtul olid Arnoldi lapselapsed uudishimulikud ja küsisid: “Vanaisa, kust sa nii võluva kuuse tõid? Kas lendasid päkapikkude sabas või palusid jõuluvana käest?”

Vanaisa muheles, peitis pilgu esiti maha ja tunnistas punastava palgega: “Mu armsad lapsed, tänavu tõin kuuse otseteed Rocca al Mare keskusest! Puus, va paganamas, ei lase enam noore mehe trikke teha. Mõtlesin, et kavaldan teid ära, sest mis jõulud need oleks ilma kuuseta! Aga näete, selline ta on – meie enda värvikirev jõulupuu!”

Lapsed mõistsid vanaisa ja hindasid väga, et ta sellise toreda mõtte peale tuli. Ega siis jõulud sõltu sellest, kas toas on loodusest või poest pärit kuust, vaid armastusest ja koos veedetud ajast. Ja nii elasid nad õnnelikult, naeratused näol, kuuselatva imetledes, sest jõulud ongi täis imesid, mis võivad tulla sealt, kus neid kõige vähem ootad!

Mia tervendav kingisaladus

Ühel külmal ja kõledal sügisel elas tüdruk nimega Mia, kes unistas imelistest jõuludest. Tal oli sel aastal eriline jõulusaladus – tüdruk soovis teha jõuluvanale ise kingituse! Mia teadis, et talvel, mil maad katab lumevaip ja õhk on krõbedalt külm, hiilivad pisikud ja viirused vargsi ligi. Ta muretses, et ehk jääb jõuluvana haigeks ja jääb jõuluajal hoopis haigevoodisse! Nii jääksid kingid lastele jagamata, oleks see vast kurb…

Mia taipas, et tuleb ette võtta midagi eriskummalist. Ta säästis viimse kui sendi ja kogus kopsaka taskuraha, et ühel varasügisese koolipäeva lõpus Kristiine keskuse Apothekasse minna. Ta valis apteegist välja kõige kaunima vitamiinide karbi. Värvikirev immuunsüsteemi erguti näis olevat just see, mida jõuluvana vajab. Mia saatis need sügise pimeduses Lapimaale, et jõuluvana tervis talvele vastu peaks. 

Möödusid kuud ja käes oligi kauaoodatud jõuluõhtu. Mia piilus aknast välja ja nägi jõuluvana, kes tantsis tähtede all roosade ja siniste kingikarpidega. Jõuluvana märkas Mia naeratust juba kaugelt ja küsis: “Miks sa mind nii rõõmsalt silmitsed, kallis laps?” Mia vastas salapäraselt: “Sest ma saatsin sulle kingi, jõuluvana!”

Jõuluvana naeratas tänulikult ja ütles: “Sa oled tõeline kingituste võlur, Mia! Kust sa teadsid, et mul just neid vitamiine tarvis oli?” Mia naeratas ja vastas: “Sest ma tean, et talvel on külmetushaiguste oht suur, aga sina pead olema terve, et kõik lapsed saaksid sinuga koos jõulurõõmu jagada.”

Nii täitus Mia unistus imelistest jõuludest ning tema saladuslik kingitus jõuluvanale muutuski imeväeks. Mia ja jõuluvana naeratasid ning astusid koos tuppa, kus jõulurõõm täitis kõik nurgad. Jõuluvana jagas kingitusi, laulis koos lastega jõululaule ja suundus edasi energiast pakatavana kõikide laste kodusid rõõmuga täitma.

Jõulurahu salapära

Ei ole teps mitte lihtne olla pereisa Mart kui südamel rusub raske kivina jõulustress. Kingituste ostmine, lõputud jõulupeod ja külalised tõmbasid Mardi pea norgu nagu raske lume alla vajunud kuuseoksa. Kogu kortermaja kajas tema valjudest ohetest – muremõtted lõid Mardi pähe aina suurema segaduse.

Ühel päeval, kui pereema Marleen jälle Marti ohkimas kuulis, otsustas ta sellele lõpu teha. “Miks sa end igal aastal nõnda tühjaks ohkad, kallis?” küsis Marleen hoolival häälel. Mart vaatas teda kurvalt. “Jõulud, kullake, need toovad kaasa palju rohkem muret kui rõõmu. Kuidas saaksin ma rõõmustada, kui nii palju asju on tarvis teha?”

Marleenil hakkas kallist Mardist ääretult kahju, kui mõtles, kuidas imeline jõuluaeg võib mõnel teisel harja hoopis turri ajada. Ent toriseva mehe jaoks oli naisel juba üks jõulusaladus kavandamisel. Ja see ei kannatanud jõuludeni oodata! “Ma tean midagi, mis võib sinu jõulurahu tagasi tuua. Tule, lähme Kristiine keskusesse!” hõikas Marleen Mardile.

Nii nad läksidki, Marleen Marti käevangus sikutades, keskusesse. Sportlandist valis Marleen välja pehme joogamati, Apollost mediteerimise õpiku. “Kas oled kuulnud, et mediteerimine ja lõõgastumine aitab murepilve minema hajutada? Proovi, kullake, ja sa näed, kui rahustav on lebada matil, lasta kehal lõtvuda või kustutada tusatuju piparkookide aroomis,” lausus Marleen. Mart noogutas küll esialgu skeptiliselt, ent otsustas siiski proovida. Ta rullis joogamati lahti ja asus katsetama. Lapsed plaksutasid rõõmsalt ja Marleen jagas Mardile aina paremaid võtteid, kuidas rahulikku meelt endas esile kutsuda.

Jõulud möödusid sel aastal teisiti. Marti saatis kõikjal naeruhääl, kingituste ostmine ei tundunud enam ületamatu ülesandena, jõulupeod olid nauditavad ning külaliste saabumine tõi rohkelt rõõmu. “Aitäh, Marleen, et õpetasid mulle jõulurahu saladuse,” lausus Mart jõuluõhtul. Ja sellest ajast peale oli Mart veendunud, et jõulud võivad olla tõeliselt maagilised, kui vaid suuta leida rahu ja lõõgastuda ka kõige stressirohkematel ja kiirematel aegadel.

Lugu armastusest ja krõbedatest unistustest

Ühel ammusel ajal, kui lumi säras nagu teemant ja külm oli krõbe kui küpsisetükk, elasid seitsme maa ja mere taga kaks noort armastajat, Kertu ja Marten. Jõulud ukse ees, otsustas Marten üllatada Kertut erilise õhtusöögiga, mille maitse pidi olema võrratu ja sulatama Kertu südame lõplikult lahti. 

Suure unistusega noormees sukeldus köögimaailma sügavustesse, et panna end proovile kokanduse kuningriigis. Indu täis Marten võttis ette retseptiraamatu ja võttis vaevaks jõulukana valmistamise. Paraku osutusid tema kulinaarsed katsetused pigem tragikomöödiaks kui kõrgkokakunstiks. Marten püüdis küll ahjus, pliidil ja isegi mikrolaineahjus jõulukana valmistada, kuid kana tundus olevat tema vastu vandenõud sepitsemas.

Jõuluõhtuks oli Marten mõnevõrra nukker, sest Kertu pidi kohe-kohe saabuma. Jõululaud oli tühi ja kõle kui jäätunud järv. Äkki tekkis Martenil mõte osta kana KFC kanarestoranist. “Ehk ei saa Kertu aru, et tegemist pole minu tehtud jõulukanaga ja õhtusöök olekski päästetud…,” mõtiskles Marten samme Kristiine keskuse poole seades. 

Jõuluõhtu möödus hubaselt ja naeruselt täis hõrke maitseelamusi. Kui Kertu Marteni jõulukana taevani kiitis, arvas poiss, et tema saladus ei tulegi välja. Imelise õhtu lõppedes asus Kertu koduteele, tänas Martenit imelise õhtusöögi eest ning sosistas talle kõrva: “Meie armastus on suurem kui jõulukana saladus,” ütles ta vaikselt, vaatas Martenile silma ja lahkus teades, et noormees, isegi ilma suurepärase kokandusoskusteta, oli tema jaoks just see õige. Nii elasid Kertu ja Marten armastusest särisevat elu, teades, et mõnikord on tõelised imed peidus tegudes, mida siirast südamest jagame.

Tädi Anna sokisaladus

Kord elas ühes linnas armas vanaproua Anna. Kõik linnaelanikud teadsid teda kui maailma parimat sokikudujat, kes valmistas sooje ja pehmeid jõulusokke. Anna-tädi kootud sokid olid lausa nii hinnalised, et neid soovisid endale kõik, kes iialgi kellegi teise jalas sokke nägid või katsuda said. Anna kunstiline käekiri oli nii ainulaadne, et keegi teine polnud tema osavust võimeline jäljendama. 

Aastatega hakkas aga tädi Anna märkama, et tema sõrmed ei ole enam nii nobedad kui varem. Kudumisele kulus aina rohkem aega ja see nõudis järjest suuremat pingutust. See tegi Anna kurvaks, sest ta nii väga armastas kingitusi valmistada.

Ühel päeval, kui külmad tuuled puhusid ja esimene lumevaip kattis maad, otsustas tädi Anna teha midagi täiesti uut. Ta suundus Rocca al Mare keskusesse ja külastas Reserved’i poodi, kust ostis imekauneid jõulusokke. “Küll on need sokid pehmed ja soojad ning rõõmustavad kindlasti mu armsaid,” mõtiskles tädi Anna endamisi. 

Jõuluõhtul koguneti tädi Anna hubasesse majja, kus säravate küünalde valguses ootasid kingitused. Kõik olid elevil ja ootusärevad. Kui tädi Anna kingikotti tühjendas, märkasid kõik imestusega, et sel aastal olid kingitused kuidagi teistsugused. “Oi, tädi Anna, need sokid on ju hoopis teistsugused kui tavaliselt?” küsis üks külaline imeks pannes.

Tädi Anna vaatas pisarad silmis ringi ja tunnistas lõpuks: “Mu armsad, ma ei suutnud sel aastal enam kõigile sokke oma kätega kududa.” Tädi Anna külalised vaatasid üksteisele otsa ja naeratasid heasoovlikult. “Tädi Anna, sa oled ikkagi kõige imelisem kingituste jagaja maailmas! Sokid võivad olla pärit mujalt, aga armastus, mida meie vastu jagad, on endiselt suur ja soe. Aitäh sulle!”

Nii sai tädi Anna teada, et tõeline kingitus ei peitu alati kingituse väljanägemises, vaid armastuses ja hoolitsuses, millega kingitus valitakse. Jõuluõhtu oli täis naeru, soojust ja armastust ning tädi Anna süda täis rõõmu, sest ta sai jagada seda erilist hetke kallite inimestega.

Lumivalguse salajane heategu

Kord ammu, lumehelveste maal, elas tilluke haldjatüdruk nimega Lumivalgus. Tema süda oli täis soovi teha head ja muuta jõulu ajal maailm veidi paremaks paigaks. Ühel kargel talveööl kuulis ta kaugeid nutte – need olid vastsündinud beebide hõiked, kes vajasid hoolt ja soojust.

Lumivalgus otsustas, et muudab jõulud sel aastal eriliseks just nende pisikeste jaoks. Ta pani endale selga sooja talvekleidi, võttis kaasa kingikoti ning seadis sammud pealinna, kus jõulusäras helendasid Kristiine ja Rocca al Mare keskused. Haldjas lendles mööda keskuseid ja jälgis, kuidas inimesed rõõmsalt ostlesid, valisid kingitusi ja nautisid jõuluaja sära.

Haldjatüdruk otsustas teha midagi tavatut: ta korjas justkui võluväel kuldmünte oma saladuslikku kotikesse, et aidata kõige pisemaid. Jõulusära täitis Kristiine ja Rocca al Mare keskused ning Lumivalgus tundis südames, et tema eriline plaan lähebki täide. Ta hiilis kingikotiga pealinna haigla poole, kus vastsündinud beebid ootasid armastust ja hoolt.

Haldjatüdruk asetas iga beebi hälli kohale väikese kuldmündi ning sõnas: “Olgu see münt teie elus nagu võluvägi, täis soojust, naeru ja imesid.”

Saladuslikult helendas iga mündi ümber eriline sära, mis valgustas pisikeste armsaid nägusid. Jõuluööl ärkasid beebid helendavate müntide valguses ja nutt muutus rõõmuks. Haigla täitus imelise säraga ja keegi ei teadnud, et see kõik oli Lumivalguse eriline kingitus.

Aastate möödudes jätkusid Lumivalguse heateod, kes oli oma teoga inspireerinud ka teisi aitama neid, kes abi kõige enam vajavad. Lumivalgus jälgis oma tegusid rõõmuga, kuid ükski inimene ei teadnud, et see armas haldjatüdruk oli nende südameisse peitunud, tuues igal aastal rõõmu ja lootust kõige pisematele.